Euroopa Kohtu kohtustatistika - 2023

Vt üksikasjalikku statistikat Euroopa Kohtu kohta 

Lühiülevaade möödunud aasta peamistest statistilistest suundumustest

Marc-André Gaudissart, Euroopa Kohtu asekohtusekretär

Käesoleva, varem institutsiooni aastaaruande põhiteksti kuulunud artikli eesmärk on – nagu igal aastal – anda lühike ülevaade peamistest suundumustest, mida möödunud aasta kohtustatistikast võib välja lugeda. Selles käsitletakse Euroopa Kohtusse 2023. aastal saabunud kohtuasjade eset, päritolu ja liiki ning tuuakse välja mõningad olulised aspektid kohtu poolt sellel aastal lõpetatud kohtuasjade andmete kohta.

I. Sissetulnud kohtuasjad

Euroopa Kohtusse 2023. aastal saabunud kohtuasjade arv on ainult ühe kohtuasja võrra väiksem viimase kolme aasta keskmisest: 821 kohtuasjaga on 2023. aastal esitatud kohtuasjade arv 15 kohtuasja võrra suurem kui 2022. aastal (806 kohtuasja) ja 17 kohtuasja võrra väiksem kui 2021. aastal (838 kohtuasja). Ka kohtuasjade jaotus nende liikide lõikes on üldjoontes sarnane eelmiste aastate omaga – ainuüksi eelotsusetaotlused ja apellatsioonkaebused moodustavad endiselt üle 90% kõigist Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjadest (vastavalt 518 uut eelotsusetaotlust ja 231 apellatsioonkaebust, ajutiste meetmete kohaldamise asjades esitatud apellatsioonkaebust või menetlusse astumise küsimustes esitatud apellatsioonkaebust) –, kuid eriti tähelepanuväärne on 2023. aastal Euroopa Kohtule esitatud hagide arvu suurenemine.

Kui 2021. aastal oli hagide arv jõudnud kõigi aegade madalaimale tasemele – vaid 29 uut kohtuasja –, siis 2023. aastal tõusis see 60 kohtuasjani, st enam kui kaks korda. Seda suurenemist võib seletada nii tühistamishagide arvu suurenemisega (kui 2022. aastal esitati vaid kaks hagi, siis 2023. aastal esitati neid kaheksa, sest üks liikmesriik (Poola) esitas juba üksi seitse hagi liidu seadusandja vastu võetud õigusaktide peale keskkonnakaitse ja energiatõhususe valdkonnas) kui ka liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide arvu suurenemisega, sest komisjon otsustas 2023. aastal algatada mitu paralleelset rikkumismenetlust seoses üle võtmata jätmisega või sellega, et teatavad liikmesriigid ei olnud teatanud meetmetest, mida nad on võtnud aluslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Märkimisväärne osa neist kohtuasjadest puudutab ka siin keskkonda (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse, looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide seiresüsteemi loomine, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine, asulareovee puhastamine ja jäätmete töötlemine jne), kuid paljud neist puudutavad ka traditsioonilisemaid valdkondi, nagu isikute ja kaupade vaba liikumine, transport, autoriõigus ja autoriõigusega kaasnevad õigused digitaalsel ühtsel turul ning meetmed, mis tuleb kehtestada rikkumisest teatajate tõhusaks kaitseks[1].

Eelotsusemenetluses ei ole üllatav – võttes arvesse üldist geopoliitilist konteksti ja paljusid relvastatud konfliktide koldeid liidu naabruses –, et 2023. aastal esitati Euroopa Kohtule kõige rohkem eelotsuse küsimusi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas (82 eelotsusetaotlust), millest paljud olid seotud kolmandate riikide kodanike varjupaigaõiguse ja rahvusvahelist kaitset käsitlevate õigusnormide tõlgendamisega. Nagu 2022. aastal, puudutasid paljud eelmisel aastal Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused maksustamise, tarbijakaitse ja transpordi valdkondi (vastavalt 53, 52 ja 40 eelotsusetaotlust), samas kui 2023. aastal Üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebused puudutasid peamiselt intellektuaalomandit, konkurentsi, riigiabi ja avalikku teenistust. Hoolimata kohtuvaidluste tekkimisest uutel teemadel moodustavad need valdkonnad endiselt olulise osa Üldkohtu tegevusest.

Mis puudutab 2023. aastal Euroopa Kohtusse saabunud eelotsusetaotluste geograafilist päritolu, siis tuleb märkida, et eranditult kõigi liikmesriikide kohtud pöördusid möödunud aasta jooksul Euroopa Kohtu poole, mis annab tunnistust sellest, et aluslepingutega loodud kohtute vaheline dialoog on elujõuline. Nagu ka varasematel aastatel, on Saksamaa kohtud endiselt eelotsusetaotluste „geograafilise edetabeli“ tipus (2023. aastal esitati Euroopa Kohtule 94 eelotsusetaotlust), kuid seekord ei järgne neile mitte Itaalia kohtud, vaid Bulgaaria ja Poola kohtud, kes pöördusid möödunud aastal Euroopa Kohtu poole vastavalt 51 ja 48 korral. Poola puhul on 2023. aastal esitatud eelotsusetaotluste arv suurim pärast Poola ühinemist Euroopa Liiduga 20 aastat tagasi, samas kui Bulgaaria kohtute poolt 2023. aastal esitatud eelotsusetaotluste arv on lähedane rekordilisele eelotsusetaotluste arvule, mille need kohtud esitasid 2021. aastal (58 eelotsusetaotlust).

Sarnase järelduse võib teha Rumeeniast pärit eelotsusetaotluste kohta. Rumeenia kohtute poolt 2023. aastal Euroopa Kohtule esitatud 40 eelotsusetaotlust on tegelikult nii suur arv, et meenutab samuti 2019. aasta rekordit, mil Euroopa Kohtule esitati 49 eelotsusetaotlust. Rumeenia kohtute 2023. aastal esitatud küsimused puudutavad niivõrd erinevaid valdkondi nagu kiudoptiliste kaablite tariifne klassifitseerimine, toiduohutus, tarbijate kaitse ebaõiglaste tingimuste vastu välisvaluutas nomineeritud krediidilepingutes, käibemaksu mahaarvamise õigus, muus liikmesriigis kui kindlustajariik kantud ravikulude hüvitamine või ka delikaatne suhe põhiõiguste kaitse riigisiseste standardite ning liidu õiguse esimuse, ühtsuse ja tõhususe põhimõtete austamise vahel.

Kiireloomuliste kohtuasjade puhul tuleb märkida, et nagu ka 2022. aastal, esitati kiirendatud menetluse või kiirmenetluse kohaldamise taotlusi märkimisväärselt vähem kui 2021. aastal. Kui 2021. aastal esitati 90 taotlust, mis hõlmasid igat liiki kohtuasju, siis 2023. aastal esitati 41 menetluse kiirendamise taotlust. Euroopa Kohus ei kohaldanud ühegi kohtuasja suhtes kiirendatud menetlust, samas kui eelotsuse kiirmenetlust kohaldati 2023. aastal kaks korda, nimelt kohtuasjades, mis puudutasid vastavalt nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224) artikli 5 lõike 1 tõlgendamist koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 24[2] ning ELTL artikli 325 lõike 1 ja Brüsselis 26. juulil 1995 alla kirjutatud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 ja liidu õiguse esimuse põhimõtte tõlgendamist[3].

Apellatsioonkaebuste puhul on seevastu tegemist vastupidise nähtusega. Kui 2021. aastal esitati Euroopa Kohtule üheksa apellatsioonkaebust ajutiste meetmete kohaldamise asjades või menetlusse astumise küsimustes, siis 2023. aastal esitati talle 18 sellist apellatsioonkaebust, st kaks korda rohkem.

II. Lõpetatud kohtuasjad

Nagu sissetulnud kohtuasjade puhul, vastab ka Euroopa Kohtu poolt 2023. aastal lõpetatud kohtuasjade arv viimase kolme aasta keskmisele. Möödunud 2023. aastal lõpetas Euroopa Kohus nimelt 783 kohtuasja, samas kui 2021. aastal oli lõpetatud kohtuasju 771 ja 2022. aastal 808. Kuna eelotsusetaotlused ja apellatsioonkaebused moodustavad lõviosa Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjadest, ei ole üllatav, et need moodustavad ka kõige suurema osa kohtu poolt 2023. aastal lõpetatud kohtuasjadest.

Möödunud aastal lõpetatud kohtuasjade lõpetamise viisi lähemal vaatlusel ilmneb, et see on samuti väga sarnane kohtuasjade lõpetamise viisiga 2022. aastal. Kui Euroopa Kohus tegi 2022. aastal kohtuasjade kõiki liike arvestades 466 kohtuotsust ja 265 kohtumäärust, siis 2023. aastal oli kohtuotsuseid 469 ja kohtumääruseid 253, mis on sisuliselt sama palju kui eelnenud aastal. See järeldus kehtib ka menetlust lõpetavate kohtumääruste kohta, välja arvatud kohtuasja registrist kustutamise määrused ning määrused kohtulahendi tegemise vajaduse äralangemise või kohtuasja Üldkohtusse tagasisaatmise kohta. Nende arv oli 2022. aastal 167 ja 2023. aastal 163, kuid nende kohtumääruste jaotus kohtuasjade liikide lõikes on veidi erinev.

Kui 2022. aastal lõpetati 12,7% eelotsuseasjadest kas kodukorra artikli 53 lõike 2 või artikli 99 või nende kahe sätte kombinatsiooni alusel tehtud kohtumäärusega, siis eelmisel aastal tõusis see protsent 14,6%-ni. Seevastu apellatsioonkaebuste puhul on kodukorra artikli 181 või 182 alusel tehtud kohtumäärusega lõpetatud kohtuasjade osakaal vähenenud 56,8%-lt 2022. aastal 45,9%-le 2023. aastal. See erinevus on seletatav sellega, et 2023. aastal lahendati suurem arv apellatsioonkaebusi kohtuotsusega, kuna mitu keerukat kohtuasja nõudsid kohtuistungi korraldamist ja/või kohtujuristi ettepaneku esitamist.

Kuigi eelmisel aastal lahendati apellatsioonkaebusi kohtuotsusega rohkem kui 2022. aastal, ei tähenda see siiski, et suurenes Üldkohtu otsuste tühistamiste arv. Viimastel aastatel on apellatsioonkaebuste lahendamise tulemused väga konstantsed, olenemata sellest, millist menetluse lõpetamise viisi kasutatakse. 2023. aastal lahendatud 201 apellatsioonkaebusest 37 tõid kaasa Üldkohtu otsuse tühistamise ja ainult kümne apellatsioonkaebuse puhul saadeti kohtuasi tagasi Üldkohtusse. Ka siin on arvandmed üsna võrreldavad eelneva aasta arvudega, sest Üldkohtu otsus tühistati 2022. aastal 39 korral (kokku 196 lahendatud apellatsioonkaebusest) ning Euroopa Kohus saatis kohtuasja Üldkohtule tagasi ainult üheksal juhul.

Nagu ka 2022. aastal, moodustavad kolmest kohtunikust koosnevate kodade – sealhulgas apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda – lõpetatud kohtuasjad enam kui poole kohtuasjadest, mille Euroopa Kohus 2023. aastal lõpetas (välja arvatud kohtuasja registrist kustutamise kohtumäärused ning kohtumäärused kohtulahendi tegemise vajaduse äralangemise või kohtuasja Üldkohtusse tagasisaatmise kohta). Viiest kohtunikust koosnevate kodade lõpetatud kohtuasjade osa on möödunud aastal aga suurenenud – need kohtukoosseisud lõpetasid 2023. aastal 298 kohtuasja võrreldes eelneva aasta 270 kohtuasjaga –, samas kui suurkoja lõpetatud kohtuasjade osa vähenes poole võrra: 80 kohtuasjalt, mille see kohtukoosseis lõpetas 2022. aastal, ainult 36 kohtuasjani 2023. aastal. See areng on tingitud Euroopa Kohtu valikulisemast lähenemisest kohtuasjadele, mis vajavad suurkoja sekkumist eelkõige Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjade arvu ja keerukuse tõttu, kuid see on seletatav ka teatud valdkondades väljakujunenud kohtupraktikaga, mis võimaldab varasemast kergemini suunata kohtuasjad väiksemale, nimelt viiest kohtunikust koosnevale koosseisule.

Mis puudutab menetluste kestust, siis oli (igat liiki) kohtuasjade üldine keskmine menetlusaeg veidi lühem kui eelneval aastal, sest 2023. aastal oli see 16,1 kuud, samas kui 2022. aastal oli see 16,4 kuud. See lühenemine on peamiselt tingitud hagide keskmise menetlusaja lühenemisest (23,5 kuult 2022. aastal 20,8 kuuni 2023. aastal) ja vähemal määral eelotsusetaotluste menetlusaja lühenemisest (17,3 kuult 16,8 kuuni). Kohtuasjade keskmine menetlusaeg sõltub siiski Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjade keerukusest ja nende lõpetamise viisist, mis selgitab, miks Euroopa Kohus peab tähtsaks taotlust, mille ta esitas liidu seadusandjale 30. novembril 2022 selleks, et anda osa enda pädevusest eelotsuseasjades üle Üldkohtule, ning samuti selleks, et laiendada apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise mehhanismi esemelist kohaldamisala.

III. Menetluses olevad kohtuasjad

31. detsembri 2023. aasta seisuga oli Euroopa Kohtu menetluses 1149 kohtuasja, mis on umbes 40 kohtuasja rohkem kui eelmisel aastal. Kuna suurema osa neist kohtuasjadest moodustavad eelotsusetaotlused (760 kohtuasja) ja apellatsioonkaebused (289 kohtuasja), hakkab eelmainitud reformi rakendamine paratamatult seda statistikat mõjutama, kuna selle jõustumisel antakse Üldkohtule üle teatud valdkondades esitatud uued eelotsusetaotlused.

[1] 2023. aastal esitas komisjon hagi kuue liikmesriigi vastu, kuna viimased ei olnud vastu võtnud õigus‑ ja haldusnorme, mis on vajalikud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17) täitmiseks, või ei olnud nendest teavitanud. Vt kohtuasjad C‑147/23, C‑149/23, C‑150/23, C‑152/23, C‑154/23 ja C‑155/23 (vastavalt Poola Vabariigi, Saksamaa Liitvabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi ja Ungari vastu esitatud hagid).

[2] Vt 18. aprilli 2023. aasta otsus kohtuasjas C‑1/23 PPU, Afrin (EU:C:2023:296).

[3] Vt 24. juuli 2023. aasta otsus kohtuasjas C‑107/23 PPU, Lin (EU:C:2023:606).

Vaata ka

Varasemate aastate kohtustatistikaga saab tutvuda samuti Curia koduleheküljel, rubriigis „Ajalugu".